Nii nagu eelmine nädal jutt jäi, siis sellel korral räägime ööhirmudest ja uneskõndimisest.

Öisteks- ja unehirmudeks loetakse episoode, kui lapsed öösel unes olles karjuvad, vähkrevad intensiivselt ning kogevad tugevat hirmutunnet. Seda on kõrvalt küllaltki häiriv vaadata, kuid enamasti ei ole see eraldi „häire“, vaid mingite muude põhjuste kõrvalnäht. Õnneks lapsed tavaliselt öösel toimunut enam hommikul ei mäleta. Episoode võib tekitada stress, unepuudus või isegi ümberpaigutused/muudatused magamistoas.

Öiste hirmude sümptomid on:

• Voodis vähkremine ja teki pealt ajamine.
• Hirmunud karjumine.
• Raske hingamine ja kõrgendatud pulss.
• Higistamine.
• Voodis istukile tõusmine.
• Toas ringi liikumine, sealjuures ise üles ärkamata (öised hirmud käivad tihti käsikäes uneskõndimisega).

Laste äratamine, sellises olukorras, võib lapsele tekitada pigem lisa stressi, seega soovitame nad õrnalt tagasi magama suunata ja oodata kuni episood möödub ja nad taas uinuvad. Kinnitage lapsele oma kohalolekut kerge paitusega seljale või hoidke tema kätt. Enamus intsidente ei kesta kauem kui paar minutit. Öiste hirmuepisoodide vastu ei ole mingit kindlat „ravi”, saad lapsele tagada lihtsalt turvalise keskkonna juhuks kui ta peaks ringi liikuma. Seega jõuame tagasi taaskord tuntud tõeni, et parim „ravi“ on ennetamine ja lapse igapäeva stressi ja pingete vähendamine, sest just need on tavapäraselt öiste hirmude allikaks. Rahustav õhtune rutiin enne magamaminekut on samuti jälle kindlasti abiks. Kui   lapse hirmuepisoodid toimuvad igal ööl enam vähem samal ajal, võib kasu olla sellest, kui proovite last veidi enne episoodi esinemise aega äratada.

Uneskõndimine

Tavaliselt ei hõlma see ainult voodist välja tulemist; paljud uneskõndijad ka räägivad unes ja istuvad voodil või teevad korduvaid liigutusi nagu näiteks sätivad oma ööriideid või hõõruvad korduvalt silmi. Kuigi „kuutõbisel“ lapsel on silmad avatud on pilk klaasistunud ja kuna nad tegelikult on ikka veel unes, ei näe nad läbi avatud silmade samamoodi nagu ärkvel olles. Laps ise ei tea mis ta teeb ja tõenäoline on, et sarnaselt öistele hirmuepisoodidele, ta uneskõndimist hommikul ei mäleta.

Uneskõndimist mõjutavad faktorid on: unepuudus, ebaregulaarne unegraafik, haigused, stress või mõningal juhul ka mõningad spetsiifilised ravimid. Arsti poole peaks pöörduma kui uneskõndimine muutub regulaarseks, hõlmab ohtlikku käitumist või muudab lapse järgmisel päeval väsinuks ja uniseks. Nii nagu kõikide unehädadega, siis ka uneskõndimise vastu on abiks ikka ja jälle kindel unerežiim, piisav uni ja rahustavad tegevused enne magamaminekut. Julgusta ka kindlasti last enne magamaminekut tualetis käima, sest ka täis põit seostatakse uneskõndimise põhjusena.

Samamoodi nagu hirmuepisoodidega, ära kunagi püüa äratada uneskõndijat kuna see ainult ehmatab teda, parem juhata ta rahulikult tagasi voodisse. Tee kindlaks enne magamaminekut, et aknad ja uksed on suletud ja lukus, soovitatavalt paigalda ka trepile värav, vältimaks õnnetusi trepil. Eemalda teravad ja kergesti purunevad esemed voodi- ja lähiümbrusest. Korjake kindlasti enne magamaminekut kokku põrandal olevad esemed ja mänguasjad, et vältida nende otsa komistamist. Kui laps jagab tuba õe või vennaga, ärge laske uneskõndival lapsel magada nari ülemisel korrusel.

Kokkuvõttes saame öelda, et parim viis kõiksuguste ööõuduste ja uneprobleemidega võitlemiseks on meil tuhandeid korda korratud tõed: korrapärane unerežiim, piisav uni, igapäevaste pingete vähendamine jne. Hea on lõpetuseks ka tõdeda, et õnneks kasvab enamik lapsi teismeeaks nii öistest hirmudest kui ka uneskõndimisest välja.

Sellega loeme seekord ööõuduste teema lõpetatuks ja võime juba järgmisel nädalal jälle helgemate teemadega jätkata…